Vääna Mõisakooli elutee on olnud kirev ning erinevaid daatumeid võib leida igast ajajärgust. On selleks siis Vääna Ministeeriumikooli asutamine või kolimine Vääna Mõisahoonesse. Ajaloost teame, et 19. sajandi keskpaiku võtnud edumeelne mõisaproua, Pauline Luise von Stackelberg oma laste kõrvale õppima neli ärksamat talupoissi.

Keila kirikuraamatu andmetel pidas üks neist, Ado Brido, alates 27. jaanuarist 1855, kaks päeva nädalas kohalikku külakooli. Just sel kuupäeval sai alguse Vääna Mõisakool.
Kas oleks mõisaproua osanud arvata, et tema tollane otsus paneb aluse nüüdseks 165-aastase kooli rajamisele? Selline sündmuste ahel vaid kinnitab üldtuntud tõde, et ka väikesed, esmapilgul ebaolulised otsused võivad edaspidi kujundada sadu, kui mitte tuhandeid sündmusi, on selleks siis inimese saatus või hoopis ühe ajaloolise mõisahoone püsimine läbi sajandite.

Aeg kulgeb meie majas omasoodu, inimesed tulevad ja lähevad. Kooli staatuski on olnud pidevas muutuses. On tõuse ja mõõnasid. Me ei ole täna need, kes me olime eile ja homme ei ole me need, kes oleme täna. Kool ei ole koht, kus saab endale öelda „Nüüd on aeg loorberitele puhkama heita". Kool ei saa kunagi valmis ja ükski tegevus ei ole tõeliselt lõplik.

Küll aga saame täna panna punkti Vääna Mõisakooli sajakuuekümne viie aastasele ajaloole, tehes ruumi järgnevateks aastakümneteks, andes ainest uutele põnevatele peatükkidele meie kooli ajaloos. Täna kanname endas edasi kooli, mille väärtusi oleme ise pikki aastaid kujundanud – märkamine, hoolimine, koostöö ning ausus enda ja teiste suhtes. Kuid väärtused ei püsi iseenesest, nende hoidmiseks ja edasiandmiseks tuleb teha jõupingutusi, mis vajavad tõuget ning üksmeelset tuge.

Kas saame väita, et liigume alati püstitatud eesmärkide suunas? Kas iga üks meist saab panna käe südamele ja kinnitada, et on endast 100 % andnud? Keegi meist ei ole täiuslik, vastasel juhul lakkaks vajadus kooli, kui vaimuvalguse kantsi järele. Vääna Mõisakool ei ole veel valmis, meil on veel pikk tee minna.

Kool ei ole pelgalt meie laste harimise ja elutee kujundamise koht. Ka koolitöötajad, meie koostööpartnerid, kaasaelajad ning toetajad, kasvavad koos Vääna Mõisakooliga. Oleme jõudnud aega, kus mitte kõik mõisakoolid ja väikesed maakoolid ei saa arvestada jätkusuutliku tulevikuvaatega. Meie saame. Meil on olnud õnne ning tavapärase koolielu saginas me ei pea veel muretsema õpilaste arvu vähenemise või mõisaruumidest väljakolimise pärast.

Kuid see ei tähenda seda, et me ei peaks tegutsema selle nimel, et meil oleksid homsed rõõmud, otsused ja saavutused. Kool ei saa eksisteerida, kui meil ei oleks lapsi, keda õpetada. Meid ei oleks, kui poleks suurepäraseid õpetajaid, kes oma teadmisi edasi annaks.

On kindlamast kindlam, et Vääna Mõisakoolist saaks nostalgiline peatükk ajalooraamatutes, kui ei oleks lapsevanemaid ja vallajuhte, kes usuvad meisse ning kelle tahe ja võimalused toetavad meie arenguvajadusi. Oleme kõik rakendatud ühe vankri ette ning vaid koos tegutsedes saame edasi liikuda.

Tänasel pidupäeval saan kinnitada, et meil on olemas kõik, mida arenguks vajame. Oleme saavutamas oma ülemist piiri õpilaste arvus. Meil on hinnatud ja tublid õpetajad ning tugipersonal, kes tahavad teha oma tööd siiralt ja südametunnistusega. Meil on koostööd väärtustavad lapsevanemad, kes hindavad kõrgelt koolipersonali panust nende laste haridustee kujundamisel ning meil on toetav ja hariduseusku koolipidaja.

Et öeldu ei mõjuks pelgalt kirjanduslik loosungina, olgu ära toodud mõned faktid:
• Ees on ootamas mõispargi projekti elluviimine, mille tulemusena korrastatakse ajalooline mõisapark ning rajatakse lõunapoolsele maa-alale kauaoodatud valgustusega jooksu- ja suusarada.
• Saime vallalt suurepärase sünnipäevakingituse, milleks on nii lasteaiale, kui koolile ühise madalseikluspargi rajamine.
• Oleme ehitanud välja nõuetelevastava puutööklassi mõisa keldrisse ning parandanud õppeklasside akustikat.
• Ka köök on läbinud uuenduskuuri, mille käigus suurenes võimekus koolipere toitlustuse korraldamisel.
• Lisaks ootab sel aastal elluviimist soklikorruse koridori parendamise projekt pikendatud koolipäeva tarbeks ning hea meel on ka mõisahoone kaaslase, tall-tõllakuuri osas, kus lähitulevikus jätkuvad ehitustööd.
• Oluliseks loen ka viimastel aastatel toimunud positiivset töötasude kasvutrendi, mis on üheks paljudest mõjuritest töömotivatsiooni säilimisel.

Winston Churchill on öelnud „Õpetajatel on võim, millest peaministrid võivad ainult unistada". Andku see mõttetera siinviibijatele mõtlemisainet. Iga üks meist saab teha siit omad järeldused ning vajadusel kohendada oma seniseid tõekspidamisi.

Minu jaoks tähendab see seda, et kool muudab maailma paremaks. Nii oli see eile, on täna ja on ka homme. Kuid arvestagem ka Hiina vanasõnaga, mis ütleb „Tark inimene nõuab kõike ainult endalt, tühine inimene aga teistelt". Nii on ka koolitöötajatega. Selleks, et olla eeskujuks teistele, peame olema kriitilised ja nõudlikud eeskätt enda suhtes.

Vääna Mõisakooli 28. koolijuhina annan endale selgelt aru, et meie tegus koolipere toimetab selleks, et saaks teatepulga anda edasi järgmistele koolitöötajatele, lapsevanematele, õpilastele ja vallajuhtidele. Töötame selleks, et anda edasi väärtuste kogum, mille saime pärandina nendelt, kes selles ajaloolises mõisahoones enne meid toimetasid. Väärtused, milleks on märkamine, hoolimine, koostöö ning ausus enda ja teiste suhtes.

Vääna Mõisakooli arengusse on panustanud sajad haridustöötajad, kohalik kogukond, lugematu hulk tuntud ja tundmatuid inimesi meie kõrval, lähedalt ja kaugelt. Täna on see päev, mil mul on võimalus teha kõigile neile ja ka teile sügav kummardus, selle eest, et oleme olemas.

Läbi aastatuhandete on maakoole peetud vaimuvalguse kantsiks, õpetajaid aga maa soolaks. Hoiame siis koos seda head traditsiooni ning andkem endast kõik, et see arusaam kestaks ka läbi järgnevate põlvede, ka järgmised 165 aastat. Head sõbrad, ma tänan teid ja loodan, et meie koostöö jätkub veel pikki aastaid. Palju õnne meile kõigile, Vääna Mõisakooli 165. sünnipäeva puhul.

Heli Rannik
VMK koolijuht