oleme õues!

 

Nii teatab silt vanematele lasteaia ukselingi küljes. Kevad-, suve- ja sügishommikuid alustame ja pea iga ilmaga õhtud veedame ikka õues. Riisume lehti, hullame neis, ehitame pesasid, kodusid, piraadilaevu… Korjame ja kogume oksi, suuri millest meisterdada uksi, aknaid ja katuseid ning väiksemaid oksi võlukeppideks ja riietuskappi peitmiseks ning eriti ilusaid koju viimiseks. Tassime kive ühest kohast teise, ehitame ja uurime kes kivi ja paku all elab. Ah et kolm sajajalgset ja üks tuhatjalgne, kakandid ja vihmauss. Oi ei, ämblik põgenes ära! Kust nüüd uue leiab? Ronime põõsastes ja turnime maha langenud puudel, käime Petsaku metsas matkamas ja Vääna rabas mustikaid söömas. Tee peal astume läbi õunaaiast ja möödume põldmarja puhmastest, ka pihlakad, kadakamarjad ja  kuusevõrsed saab põske pistetud. Teel ettejäävatest lompidest ei möödu keegi niisama, ikka peab sinna pistma sisse oksa või viskama kivi, käbi, lehekese. Ja ka külmunud lomp on põnevaimast põnevaim, sest kätte saadud jääklaasist saab  toredasti läbi vaadata ja selle varandusena kaasa võtta  ning limpsida aga ainult siis kui keegi ei näe! Lombi jää ja vesi teevad imevahvat häält kui sellele peale ja sisse astuda ja  vahel on tingimata vaja ka kindad seal puhtaks pesta… Taskud on alati kõigil pungil tõrudest ja kastanimunadest, käbidest ja kividest, sest ema ja isa tuleb ka leitud aaretega rõõmustada. Kui juhtub, et lõpuks ometi hakkab sadama lund siis rõõmustame tõesti väga, sest lumega on alati huvitav ja lõbus. Isegi kui lund sajab aprilli lõpus. Kevade järgi tekib igatsus ainult siis kui tahaks kelgud ja suusad juba jalgratta vastu vahetada. Kevade tulekut aga hakkame tähelepanelikumalt jälgima projektis „Tere Kevad!" osaledes ja linnulauluga ning lilledega ta lõpuks kohale jõuab. Ja meie saame siis õues veeta pea terve päeva, mängides poodi ja kohvikut liivakasti ämbrikookidega, peitust ja tagaajamist, pätte ja politseinike, dinosauruste loomaaeda, külalisi ja kodu.